2010. aasta kevadeks on oodata tšuvašikeelse tervikpiibli trükist ilmumist. Venemaa Piibliselts on Ühinenud Piibliseltside ja annetajate toel välja andmas 7000-list tiraazi, milledest esimesed eksemplarid on juba trükitud. Turgi keelte hulka kuuluv tšuvaši keel saab seega teiseks keeleks Venemaa territooriumil peale vene keele, milles on välja antud tervikpiibel.
Tšuvašid pärinevad Euroopa iidsest bulgarite tsivilisatsioonist. Bulgari riik asus Volga ja Kaama jõgede piirkonnas 8.-14. sajandil ning tol ajal kasutati kirjutamiseks niinimetatud türgi ruunimärke. Edasi levis selles piirkonnas islam ning kirjutama hakati araabia tähestikus. Järgnenud mongolite vallutuste ajal käis kirjakeel alla ning Peeter I reformid omakeelset kultuuri ei soosinud. 18. sajandist pärinevad siiski esimesed tšuvašikeelsed usuteemalised raamatud, mis anti välja seoses vene vaimulike misjonitegevusega tšuvaššide juures. Piibli tõlkimine tšuvašši keelde algas 19. sajandi algul, esimesed osad Piiblist ilmusid 1820 ning nende väljaandjaks oli 7 aastat varem asutatud Venemaa Piibliselts. Uus Testament tõlgiti juba siis peaaegu üleni ära, ehkki trükivalgust nägid tookord ainult neli evangeeliumi.
19. sajandi II poolel elavnes tõlketöö taas, siis tegeles tõlkimisega tšuvašši rahvavalgustaja Ivan Jakovlev, kes pani aluse ka praegusele tšuvašsi tähestikule kirillitsa baasil, kuhu on lisatud neli oma tähemärki. Uus Testament ilmus trükist 20. sajandi algul, nagu ka mõned Vana Testamendi raamatud.
Tänapäeval räägitakse tšuvašsi keelt peamiselt Kesk-Venemaal Tšuvaššias, kus sel on ka ametliku keele staatus. Keele kõnelejaid on umbes 1,7 miljonit. Seda õpitakse koolides, kasutatakse meedias, kultuurisfääris ja igapäevase suhtluskeelena.
Kristlus on tänapäeval siinkandis levinud, kirikuid ja kogudusi on 200 ringis, olemas on nii õigeusukirik kui evangeelsed kogudused.
Peatselt ilmuva piiblitõlkega hakati tegelema 1991. aastal Tšuvašsia Piiblikomisjoni eestvõttel. Tõlkimist juhtis Tšeboksari ja Tšuvaššia metropoliit Varnava ning töö toimus Ühinenud Piibliseltside ja Vene Piibliseltsi Peterburi osakonna organiseerimisel ning rahalisel toel.
Tõlkijad olid tšuvaši kirjanikud ja keeleinimesed, kes töötasid käsikäes vaimulikega. Paljud vana tõlke sõnad vajasid täpsustamist, et lai lugejaskond võiks teksti omaks võtta ning samas sobiks tekst kasutada ka õigeusukiriku liturgias. Tõlkijad läbisid piiblitõlkimise kursused, sest see töö on väga spetsiifiline ja vajab väljaõpet isegi siis, kui tegemist on kümneid tavalisi raamatuid tõlkinud keeleinimestega.
Juba tõlgitud piibli raamatud ilmusid vahepeal proovitrükkidena ja vastutav toimetaja on olnud selle töö juures tuntud kirjanik Eva Lisina, kes elas seda tööd tehes aeg-ajalt ka Tšeboksaris nunnakloostris, et maise elu sekeldamine tõlkimist ei segaks ning tulemus sünniks palvemeeles. Ise paljutõlgitud kirjanik, peab Eva Lisina siiski just piiblitõlkimist oma elutööks. Ta on kirjeldanud, kuidas kirjanikud on enda väärtusest tihti väga teadlikud ning tõlkimise käigus oli seepärast eriti tunda, kuidas Jumal pidi nende iseteadlikkust lammutama, et tulemus oleks Jumala sõna. Nii kuluski Piibli tõlkimiseks kokku 17 aastat, sest mitte kohe ei õnnestunud kõik ja paljut tuli koos vaimulike ja Ühinenud Piibliseltsi tõlkekonsultandiga taas ja taas üle vaadata ja ümber mõelda.
Väga kaua kaaluti näiteks sõna „kirik“ kasutust. Tänapäeva lugejale tähendab see eelkõige kirikuhoonet või kirikut kui asutust, institutsiooni. Piiblis aga tähendab see usklike kogukonda mingis asulas ning eriti Vana Testamendi ajal polnud olemaski midagi sellist, mida me praegu kiriku all mõtleme. See probleem tuleb ette paljudes keeltes, ka vene ja inglise keeltes. Püüe Piibli tohutult rikast sisu ükskõik millises keeles adekvaatselt edasi anda pakub niimoodi igale keelele väga suurt arenguvõimalust.
Tšuvašši Piibli tõlkijad olid väga liigutatud, et lisaks finantstoele Ühinenud Piibliseltside kaudu on tulnud väljaande heaks annetusi ka kohalikelt kogudustelt. See on oma suuruselt nagu lesknaise antud kaks leptonit võrreldes näiteks Ameerika õigeusukiriku poolt antud 40 tuhande dollariga, aga seda kõnekam see on.
Tõlkijad loodavad, et vaimulikud, kes on harjunud kasutama jumalateenistustel vana, Jakovlevi tõlget, harjuvad ka uuega. Lohutust pakub teadmine, et kui haridustegelane Jakovlev ise viis 19. sajandi II poolel Piiblisse sisse hulga uudissõnu, sai temagi selle pärast tookord palju kriitikat. Samas on nüüdses tõlkes taas kasutusele võetud mitmeid arhailisi sõnu ja väljendeid, mis vahepeal olid juba unustusse jäämas, aga mida katsetades leiti, et nii avaneb teksti sügavus tšuvašsidele paremini.
